Ajalugu

Haapsalu raekoda

Vanalinna südames praeguse Lossiplatsi ääres asuv raekoda pärineb 1775. aastast. Kuni 1941. aastani tegutses majas linnavalitsus, pärast sõja lõppu arhiiv ja rahvakohus. 1950. aastast sai raekoda muuseumi kodumajaks.

Läänemaa Muuseum alustas tegevust 1929. aastal kohalike entusiastide eraettevõtmisena. Muuseumiühingu juhatuse eesotsas tegutses linnapea Hans Alver, kes leidis raekojas ruumi esimeste kogutud varade hoiustamiseks. Linnavalitsuse töötajad abistasid museaalide registreerimisel ja väljapaneku koostamisel. Muuseumiühingu aktiivi hulka kuulusid teiste seas ka kunstnik Roman Espenberg-Haavamägi ja Ants Laikmaa. Kümne tegutsemisaasta jooksul koguti ligi kaks tuhat Läänemaa ja Haapsalu möödanikku kajastavat museaali.

Seoses riigikorra muutusega likvideeriti 1940. aastal Eestis eramuuseumid. Läänemaa Muuseumi varade baasil asutati riiklik muuseum, Haapsalu Koduloomuuseum asukohaga vanas raekojas. 1950. aastal avas muuseum uksed külastajatele.

Haapsalu linna 700. juubeliks 1979. aastal lõppes vana raekoja hoone ulatuslik restaureerimine selliseks, nagu tänapäeval näeme.

1992. aastal sai muuseum tagasi oma ajaloolise nime – Läänemaa Muuseum.

Vana raekoja alumine korrus on püsiekspositsiooni ja näituste päralt. Haapsalu linna varaseimast ajast jutustavad eksponeeritud arheoloogilised leiud ja vanad linnaplaanid. Endine linnapea kabinet oma ajaloolise sisutusega meenutab aega 1929-1940, mil siin töötas viimane okupatsioonieelne linnapea Hans Alver. Uusim väljapanek „Kuurortlinna teejuht“ käsitleb ajaperioodi 1825-1940. Fotode ja esemete abil minnakse tagasi aega, mil Haapsalust sai ravimuda kuurort ning paljude nimekate ja vähem nimekate suvitajate meelispaik.