Anna Hedwig Büll
Anna Hedwig Büll (05.02.1887 (vkj 23.01) – 02.10.1981) sündis Haapsalus Tallinnast pärit mudaravila omaniku Ernst Gottlieb Teodor Bülli (1846–1902) ja Haapsalust pärit Alma Luise Bülli (Strümer, 1855–1919) perekonda. Hedwig oli pere neljas laps, pärast teda sündis perre veel neli last, kellest täiskasvanuks sai ainult üks.
Eduka mudaravila rajanud Teodor Büll oli austatud linnakodanik ning tegutses mõnda aega ka Haapsalu linnapeana. Luise Büll tegeles laste kristliku kasvatusega. Perekond elas aadressil Kooli tn 5 (praegune Iloni Imedemaa).
Pärast haridusteed Haapsalus jätkas Hedwig Büll 1902. aastal oma õpinguid Peterburis, kus ta puutus kokku Ivan Kargeli juhitud saksa evangeelse kiriku liikmetega. Kargeli Haapsalu külastus 1903. aastal mõjutas neidu pühendama oma elu jumala teenimisele. Samal ajal tärkas temas ka soov aidata armeenia rahvast.
Aastatel 1915-1923 pani Osmanite impeerium armeenlaste vastu toime genotsiidi. Esimese maailmasõja puhkedes üritas noortürklaste valitsus nõrgenenud impeeriumi päästa, selleks võeti suund pantürkismi (türgi rahvaste lähenemist ja poliitilist ühendamist taotlev liikumine) poliitikale. Osmanite impeeriumist pidi saama türgi keelt kõnelev ja türgi kombeid järgiv impeerium, mis ulatus Vahemere kallastelt Hiinani. 1908. aastal oli Osmanite impeeriumis aga vastu võetud põhiseadus, mis lubas kõikidele impeeriumi elanikele võrdseid õigusi. Impeeriumis elavad armeenlased kasutasid oma uusi õigusi agaralt, mis süvendas islamiusuliste türklaste vaenu kristlastest armeenlaste vastu.
Armeenlasi nähti takistusena pantürkismi poliitika elluviimisel. Seega otsustati nad hävitada või oma elupaikadest välja ajada. Enne esimest maailmasõda elas Osmanite impeeriumis ligikaudu kaks miljonit armeenlast. Neist tapeti otseselt või hukkus impeeriumi tegevuse tagajärjel 1,5 miljonit. Ülejäänud islamiseeriti või saadeti riigist välja.
1906. aastal astus Hedwig Büll Saksamaal Malche piiblikooli ja 1911. aastal saadeti ta tööle Marashi (praegu Kahramanmaraş, Türgi). Esimese aasta jooksul rajas Büll armeenia tüdrukute piiblikooli.
Sügisest elan ma majas /—/ koos suure lõbusa lastekarjaga. See on minu jaoks suur rõõm! Eriti pärast seda, kui mul lubati viia läbi õhtupalvust koos nende lastega ja „Sonnenscheini“ varjupaiga lastega. Mul lubati nendega läbi viia ka piiblitunde, mis loob meie vahel erilise sideme.
Olukord Türgis muutus aga aina pingelisemaks. 1915. aastal deporteeriti kõik piirkonnas elanud armeenlased ning varjupaikades elanud lapsi ja töötajaid õnnestus kaitsta ainult uskumatute pingutuste läbi. Väljaspool varjupaika ootas armeenia lapsi surm või deporteerimine kõrbesse.
1916. aastal viidi Büll üle Haruniyesse (praegune Düziçi, Türgi). Varjupaik oli Saksa kaitse all, kuid mida keerulisemaks muutus Türgi ja Saksamaa positsioon Esimeses maailmasõjas, seda hullemaks muutus olukord orbude varjupaikades ja koolides.
Türgi kapituleerumisega 1918. aastal lasus riigil kohustus Konstantinoopolisse kokku koguda kõik sõjavangid ja interneeritud armeenlased ja nad liitlasvägedele üle anda ning oma väed Taga-Kaukaasiast ja Kiliikiast välja viia. Sõda riigis aga tegelikult ei lõppenud, valitses kaos ning viha ja vägivald armeenlaste vastu ei vaibunud.
Üks sakslaste kaotuse tagajärgi Esimeses maailmasõjas oli see, et nende organisatsioonid ja kodanikud pidid Osmani impeeriumist lahkuma. Hedwig polnud saksa kodanik ning töötas mõnda aega Ameerika Ühendriikide ning seejärel Prantsusmaa juhtimise alla läinud varjupaigas edasi, kuid sai 1919. aasta augustis käsu Türgist lahkuda. Büll ise võtab möödunud kaheksat aastat kokku lühidalt: 1911.– 1919. aastal olin ma /—/ misjonär ja mul oli lubatud töötada õpetajana Marashi ja Haruniye orbudekodudes. Ma elasin seal üle kohutavad tapatalgud, milles hukkus 1,5 miljonit armeenlasest kristlast.
1919. aastal sõitis Hedwig Büll tagasi Euroopasse ning 1921. aastal tuli ta tagasi Haapsallu. Siin tegeles ta kodakondsusküsimuste ja kinnisvaraga ning korraldas ka palvetunde. Kui 1922. aastal registreeriti Prantsusmaal uus heategevusorganisatsioon Abi Idakristlastele, oli Hedwig üks esimesi, kes kutsele vastas.
Süüria ja Liibanoni olid hõivanud prantslased, nagu ka Alsacei. Tuhanded armeenlased, kes olid ime läbi pääsenud surmast, kuid kaotanud kogu oma maise vara ja paljud sugulased, asusid suurtes telklaagrites Beiruti ja Aleppo lähedal. Seal valitses kirjeldamatu viletsus. /—/ Ma palusin, et mulle antaks võimalus juhtida kaht armeenia kooli. Sellega ma tegelesingi esimestel aastatel.
Süürias Aleppos aitas Hedwig põgenikke, juhtis armeenia protestantliku tüdrukutekooli ning juhatas kööki, kust 700 last said iga päev tasuta suppi. Tema eestvedamisel avati haigla ja ambulatoorium, misjonihoones osutati meditsiiniabi vaestele, loodi vaibakudumistööstus, kus töötasid põhiliselt lesknaised, lisaks tegelesid naised käsitööga ning nende toodangut müüdi Euroopas. Ta tegeles ka igasuguse finantsabi hankimisega ning võitles selle eest, et armeenlastele eraldataks maad, kuhu nad saaksid oma kodud rajada ning tegeles armeenia rajoonides olmeolude parandamisega.
Lähis-Itta jäi Hedwig kuni 1955. aastani. Pärast Teist maailmasõda algas armeenlaste repatrieerumine Nõukogude Armeeniasse, kuhu ka Hedwig sõita soovis. Talle ei antud aga sissesõiduluba Nõukogude Liitu. Seetõttu ei saanud ta naasta ka oma kodulinna Haapsallu. Alates 1968. aastast elas Büll Saksamaal Lobbach-Waldwimmersbachi linnas misjonäride varjupaigas. Legendi kohaselt unustas Hedwig 93-aastaselt oma elu viimastel kuudel kõik keeled peale armeenia keele.
Hedwig Büll suri teisel oktoobril 1981. aastal ning maeti kohalikule kalmistule teiste misjonäride kõrvale.
Rohkem infot Anna Hedwig Bülli kohta leiad Läänemaa Muuseumide toimetiste XIII numbrist: Aleksander Aslanjan. Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega.