Näitus mootorrongide tulekust 100 aastat tagasi
Reedel, 13. detsembril kell 14 avab Raudtee- ja sidemuuseum Haapsalus uue näituse „Mootor raudteed vallutamas. Esimeste Eesti mootorrongide lugu“, mis on pühendatud moodsama ja kiirema raudteeühenduse ja -veeremi tekkimisele Eestis 100 aastat tagasi.
20. septembril möödus 100 aastat elektrirongide liikluse algusest Eestis. Verinoore riigi transpordisüsteemis kuulutas see uue ajastu algust – 55 aastat püsinud auruvedurite ainuvalitsus oli raudteel otsa saanud. Kodumaal ehitatud elektrirongidele järgnesid vaid mõne aasta pärast siinsamas valminud esimesed sisepõlemismootoriga reisirongid.
1928. aasta mais teatas ajaleht „Postimees“ võidukalt: Balti riikidest on Eesti seega esimene, kes mootorrongid liikuma pani, samuti nagu Eesti oli Balti riikides esimene, kes soetas elektriraudtee.
1930. aastail rõõmustasid reisijaid juba omamaised diiselrongid ning võimalus rööbasautosid erarongiks tellida. Vaguneid liigutasid ka „vedur-pöialpoisid“ – lokomootorid ehk esimesed väikesed mootorvedurid.
Mootori vallutuste tulemusel kasvas raudteel lisaks kiirusele drastiliselt peatuskohtade arv, mis tõi raudtee rahvale tunduvalt lähemale. Nendele tähelepanuväärsetele saavutustele ja arengutele sõdadevahelises Eestis vaatabki tagasi näitus „Mootor raudteed vallutamas. Esimeste Eesti mootorrongide lugu“. Ühtlasi tuletab näitus meelde, et tuleval aastal 200. aastapäeva tähistav kuurort ja lõppeva aasta 28. detsembril 120-aastaseks saav Haapsalu raudteejaam ootavad tagasi nii rööpaid kui kiiret mootorrongide ühendust.
Näituse on koostanud Tõnu Tammearu ja kujundanud Erki Rammo.
Näitus jääb avatuks 2026. aastani.
Mininäitus “Saatuseaasta 1944 Läänemaal”
Reedel, 23. augustil avati Haapsalus raudtee- ja sidemuuseumis näitus „Saatuseaasta 1944 Läänemaal. Rööbastelt paati“. Näitus avati Molotovi-Ribbentropi pakti 85. aastapäeval – sündmus, mis viis 1944. aasta suure põgenemiseni.
1944 sügisel oli Läänemaa muutunud ristteeks, mida läbisid enamus põgenikest, kes läände püüdsid jõuda. Raudtee, mida mööda põgenikud said Haapsallu, Rohukülla ja Virtsu sõita, mängis olulist rolli inimeste pääsemisel. Haapsalu raudteejaam oli üheks sõlmpunktiks põgenike teel. Siinses einelauas korraldati põgenike toitlustamist 1944 septembris.
Kahe Eesti raudteelase – eestlase Johannes Saarmanni ja rannarootslase Emil Johannes Markuse – saatus peegeldab tuhandete oma kodu kaotanute saatust.
Näitusel on eksponeeritud näiteks Emil Johannes Markuse raudteelase vorm (Eesti Rahva Muuseumi kogu), mida ta kandis Eestist lahkumisel veebruaris 1944 ja hoidis paguluses alles aastakümneid.
Näitus „Saatuseaasta 1944 Läänemaal. Rööbastelt paati“ on pühendatud kõigile neile tuhandetele kaasmaalastele, kes Teise maailmasõja sündmuste käigus kaotasid oma elu või kodu. Mininäitus kuulub üle-eestilisse näitusesarja “Saatuseaasta 1944” ja on sissejuhatuseks 1944. aasta sündmusi kajastavale näitusele “Saatuseaasta 1944 Läänemaal” Haapsalu raekojas, mis avatakse 20. septembril.
Näituse autorid on Tõnu Tammearu ja Talis Vare.
Täname: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Mälu Instituut, Rahvusarhiiv, Rannarahva Muuseum, Piia Hoffner, Anneliis Aunapuu, Kadri Laur, Riina Reinvelt, Ivar Rüütli
Näitust saab vaadata kuni septembrini 2025.
Toimunud
Aurupungi näitus jaamahoone ootesaalis
Maist septembrini on Haapsalu raudtee- ja sidemuuseumi suures ootesaalis avatud Aare Baumeri fantaasiateemaline Aurupungi näitus. Näituse avamine ja kuraatorituur toimub muuseumiööl, 18. mail kell 19.
Sellel näitusel on omavahel ühendatud tehnika ja loodus.
XIX sajandi lõpul domineerinud disainivoolud määravad eksponaatide kuju. Üldjuhul oli masin sümmeetriline ja hoovad ning liikumised sujuvad. Teatud ümarust ja voolujoonelisust olen püüdnud jälgida ka siin. Torude ja liitmike kasutamise eesmärgiks on tekitada ja võimendada ulmelist funktsionaalsust. See tähendab, et seadme kasutuse funktsioon oli ebaharilik ja väljus loodusseaduste algsest raamistikust.
Juhtpuldid asuvad kesksel kohal kogu süsteemis. Nende hoovad on originaalsed, XX sajandi alguse valgusregulaatorist. Hoobade abil saab juhtida energiavoogusid. Hüpoteetilise „elektrivedeliku“ ühenduste abil moodustatakse tervik kus vasksed toitevoolikud ulatuvad ämblikuvõrkudeni ja hoiavad neid kvaasi – elavatena. Korpuste sisemused hõõguvad „kosmilise eetrivedeliku“ energiast.
Eksponaatide selgitus
- Ämblikuvõrgud I
- Ämblikuvõrgud II
- Ämblikuvõrgud III
- „Symphion“
1892. aasta väljalastud „Symphion“ plaadimängija plekist heliplaatide kogum. Masin taasesitab muusikat kuuelt valitud heliplaadilt, sh „Püha öö“ ja rahvalaulu „La Paloma“. Instrumentaalversioonid.
- Visio-ämblik
- Theremin
Ülisuur elektronlamp asub puuris ja temaga on ühendatud Theremini leiutise ehk kõrgsagedusel töötava analoogsüntesaatori regulaator.
- Mehaaniline lind
Eksponaadi korpusel asub klaasist korpus mille sees on mootoriga käitatav lind.
Aurupunk kui subkultuur
Aurupungi kui kultuurilise mõiste tekkimine jääb XX sajandi lõppu. Ühe kaasaegse legendi järgi andsid sellele kunstivormile nime William Gibson ja Bruce Sterling, liites kokku kaks sõna „aur“ ja „punk“.
Aurupungi juured ulatuvad ajaloos oluliselt kaugemale ja sügavamale kui meile esialgu tundub.
Tööstuse ja tehnika kiire areng Euroopas XVIII-XIX sajandil lõid tingimused ühiskonna transformeerumiseks. Täiustatud seadmed avasid näiliselt piiramatu ruumi uute hüvede loomiseks ja tarbimiseks. Tehnikalt oodati vajaduspõhiseid lahendusi elukvaliteedi tõstmiseks.
Suuremad linnad ühendati raudteedega, rongidega veeti kaupu maa ühest otsast teise. Uute maa-alade hõlvamine ülistas uurimisvaimu ja töökat elu valitud eesmärgi nimel
Sotsiaalne suhtlemine muutus vabamaks ja tulevaste muutuste tunnetus võimaldas kirjanikel esitada tulevikuühiskondade visioone.
Tööstusriikides tekkis ootamatu vajadus suure hulga lihttööliste järgi. Hariduseta inimene ja arenev masin suruti kitsasse tegevusruumi – ühesuguste liigutuste nüristavasse argipäeva.
On loogiline järeldada, et varasematest ajastustest pärit müüdid ja legendid said kiirest muutusest jõudu ning areenile ilmusid uued tegelased – pimedates ja tolmustes ruumides töötavad räbalates lapsed, kivisöetolmused kaevurid, vabrikuomanikud ja tehnikarevolutsiooni peakangelased – insenerid.
Viimaste ülesandeks oli uute teadmiste kasutamine ja keeruliste tehniliste lahenduste väljatöötamine.
Nende kõikehõlmavate protsesside mõjul muutus XIX sajandi inimene ja temast sai, vähemalt enda arvates, looduse alistaja. Enesekindlus selles, et loodusseaduste tundmine, materjalide töötlemise tehnoloogiate õige kasutamine ja otstarbepõhine tootmine annavad parima lõpptulemuse, viisid inimese intellekti ja tehnika võimaluste sünteesini.
Kirjeldades tuleviku tehnikaimesid on kirjanike Jules Verne või H.G. Wells’i looming saanud inimkultuuri lahutamatuks osaks. XIX sajandi lõpul ja XX algul avaldatud ulmekirjanduse rikkast varamust on ammutanud inspiratsiooni ka aurupungi arendajad.
Aurupungi sõbrad lisavad oma XIX sajandi lõpuaastate moestiile kopeerivatele riietele keevitusprille, lendurimütse, torukübaraid, nahkkindaid, ketiga taskukellasid, hammasrattaid ja nii edasi ja nii edasi.
Kui võimalik, siis hoitakse käes pasunakujulise suudmega kiirguspüsse või avatakse seljale kinnitatud tiivad. Aurupungi fännid koonduvad klubidesse ja pühendunud tegutsejad ehitavad liikuvaid, auru puhkivaid masinaid.
„TRAVELLING POST OFFICE CANCELS IN ESTONIA 1919-1944“
Raudtee- ja Sidemuuseumis on 3. juulist selle aasta lõpuni avatud stendinäitus „TRAVELLING POST OFFICE CANCELS IN ESTONIA 1919-1944“, mille koostas Oliver Hanschmidt. Näitus kajastab postivaguni templite kasutust ajavahemikul 1919-1944 Eestis.
Näitusel saab näha postiajaloo näituskogu fotokoopiat. See sisaldab valikut autori isiklikust kogus olevatest saadetisest, kus on näha ajutisi käsitsi kustutusi, ajutisi esialgseid templeid ning kuupäevatemplite kasutamist Eesti raudteeliinidel aastatel 1919-1944. Kogus on esindatud nii kohalikud kui ka välismaised trükitööd, postkaardid, kirjad, kirjade kviitungid, trahviga märgistatud saadetised, tähtkirjad ja postivagunitest saadetud lennupostikirjad. Näitusetöö on ingliskeelne.
Näitusest
Eestis asuvad raudteeliinid olid sõjakahjustuste tõttu suuresti mahajäetud. Vastloodud iseseisev Eesti Vabariik asus neid kiiresti taastama ja laiendama. Aastate jooksul kujunes kitsarööpmelisest (750 mm) raudteest funktsionaalne transpordiliik. Algul veeti posti kauba- ja reisirongidega. See oli väga ebaregulaarne, mistõttu alustati peatselt – 1919 aasta keskel – juba regulaarset postivedu raudteeliinil Tallinna-Pärnu raudteeliinil, millele veidi hiljem järgnes Tallinn-Valga liin.
Kiiresti oli Eestis kompaktne ja hästi toimiv raudteesüsteem 1500 km rööbaste ja 250 raudteejaamaga. Hea raudteeühendus asulate vahel andis võimaluse kasutada seda ka suures mahus postiveoks. Algselt oli postivagunite süsteem eraldiseisev üksus. Alates 1927. aastast allutati seni iseseisvad postivagunid postkontoritele.
Arheoloogilised uuringud Eestis 2022
Haapsalu raudteejaamas asuvas Raudtee- ja Sidemuuseumis on 9. juunist 1. juulini avatud stendinäitus „Arheoloogilised uuringud Eestis 2022“, mille koostas Eesti Arheoloogide Liit. Näitus kajastab lõppenud aasta välitööde olulisemaid tulemusi kõikjalt Eestist.
2022. aastal esitati Eestis arheoloogiliste uuringute tegemiseks 220 teatist. Uuringuteatisi esitas 30 arheoloogi, kõige rohkem välitöid tehti Tallinnas ja Harjumaal, Pärnumaal ja Saaremaal. Sarnaselt eelmistele aastatele oli ka 2022. aastal valdav enamus arheoloogilistest välitöödest seotud päästeuuringutega.
Kõige suuremahulisemad kaevamised toimusid Tallinnas Lootsi tänaval, kus ehitusel tuli välja keskaegse laeva vrakk (OÜ Muinasprojekt). Mõõtmete poolest on laev üks suurimaid keskaegseid vrakke, mis viimasel ajal Euroopas leitud ning tänaseks on vrakk edasiseks uurimiseks Meremuuseumisse viidud. Lisaks vraki uuringutele on näitusel ülevaade ka Tallinna Niguliste kiriku ümbruses ning Toompeal Toom-Kooli 15 hoone keldrites tehtud uuringutest ning paljudest teistest huvitavatest uuringutest üle Eesti.
Erandlikuna võib välja tuua tööd Inju külas Vanatoa kalmistul, kus kohalik kogukond soovis 2016. aastal leitud matmispaigast ja sellest, kes ning millal sinna maetud on, rohkem teada saada ning leiti rahalised vahendid, uuringut juhatas Martin Malve (TÜ).
Lisaks eeltooduile toimusid läinud aastal Läänemaal arheoloogilised järelevalvetööd Haapsalus Kooli tänaval kaabli- ja torutööde tegemisel (K. Treuman; A. Pärn), Vaba ja Vee tänaval ning nende ümbruses (A. Pärn). Maakonnas tehti järelevalvetöid veel Kesu külas (K. Treuman) ja eeluuringuid Lääne-Nigula kirikaias (M. Tammet).
Lisaks arheoloogidele käivad maastikul ka hobiotsijad, kelle tegevus toob igal aastal väga palju uusi avastusi. Leidude hulgas oli asju kiviajast uusajani, nende seas nii tüüpilisi esemeid, kuid vahel ka mõni seni Eestist veel leidmata esemetüüp. Eraldi väljatoomist väärib suvel Tartumaalt Vesneri mõisa kunagistelt maadelt leitud kullast vapikujutisega 17. saj pitsatsõrmus, mille arheoloog Erki Russow viis kokku selle kunagise omanikuga. Vesneri mõis oli toona Fritzbergide suguvõsa valduses ja sõrmus kuulus Tartu ülikoolis juurat õppinud Johan Fritzbergile. Arhiivis on säilinud ka 1694. aastast dokument, mis on pitseeritud sama sõrmusega.
Näituse koostamisse panustasid välitöid juhatanud arheoloogid, kujundas Joosep Siitan, keeletoimetaja on Hille Saluäär. Käesolevast aastast jätkab Eesti arheoloogiliste välitööde stendinäituste traditsiooni Eesti Arheoloogide Liit.
Norra ja Eesti läbi aegade
Haapsalu raudteejaama reisijatehoone ootesaalis tervitab külastajaid valik näitusest «Norra ja Eesti läbi aegade», mis on valminud Norra ja Eesti diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva ning kahe maa vahelisi sõbralike suhte tähistuseks. Näitust on eksponeeritud viimasel paaril aastal erinevates kohtades, 2022 suvel ka Haapsalu lossiplatsil.
Eesti ja Norra ühine ajalugu aga ulatub aastasadade taha, mil viikingite kaubateed meid ühendasid. Seda tõendavad mitmed viited Eestile vanapõhja saagades, sealhulgas ka lugu ühe kuulsaima Norra viikingikuninga Olaf Tryggvasoni lapsepõlvest Saaremaal. Norra pühakkuningale Olav Haraldssonile on pühendatud Eesti kõrgeima torniga kirik Oleviste ning lisaks sellele oli keskaegsetel Eesti aladel terve rida teisigi Püha Olavi kirikuid.
Näituse on koostanud Norra Saatkond.
„Tulihobuga esimestes jaamades. Eesti raudtee 150“
Raudtee- ja sidemuuseumi näitusel „Tulihobuga esimestes jaamades. Eesti raudtee 150“ saab aimu sellest, mida endast tollane „raudmaantee“ kujutas ning milliseid võimalusi nii reisijaile kui kaubasaatjaile pakkus. Lisaks raudtee algusaastaile annab näitus külastajale ülevaate ka Eesti esimestest raudteejaamadest Paldiskist Narvani.
Möödunud aasta 5. novembril täitus esimeste raudteeliinide avamisest Eestis 150 aastat. Raudtee ajalugu Eestis on põnev ja mitmekülgne, läbides erinevaid ajastuid, suuri tehnoloogilisi muutusi ning riigikordi. Esimestest rööbastest kuni modernsete rongideni – raudtee on ühendanud eestlasi omavahel ning avanud meile uksed suurde maailma.
“ROHUKÜLA – VENE IMPEERIUMI UNUSTATUD SÕJASADAM JA SELLE SÄILINUD ARHITEKTUURIPÄRLID”
Raudteejaama ootepaviljonis olev näitus käsitleb põhjalikult ja värvikalt ühte Peeter Suure Merekindluse rajatise, Rohuküla imperialistliku sõjasadama, ajalugu ja arhitektuuri.
Rohuküla moodustab Eesti 20. sajandi alguse arhitektuuri ja inseneritehnika ajaloos olulise alapeatüki. Näiteks ilmnes, et veehoidla on projekteerinud maailmakuulus Christiani & Nielseni inseneribüroo, keda seni tunneme Tallinna vesilennukite angaaride autorina.
10 tahvlil on eksponeeritud palju seni avastamata materjale Eesti arhiividest, ehitusprojekte ja fotosid. Lisanduvad illustratsioonid teistelt Peeter Suure Merekindluse objektidelt ja omaaegsete ohvitseride mälestusraamatutest.
Halloo, halloo! Siin Jaam.
Näitus Haapsalu raudteejaama reisijatehoones.
Kas teadsite, et esimest korda tutvustati ja kasutati telefoni ehk „kaugekõnemasinat“ Eestis juba 140 aastat tagasi?
Või seda, et tervelt 110 aasta eest hakati siinmail Paul Mullikase algatusel telefoniaparaate lausa valmistama?
Telefoniside on selle aja jooksul teinud läbi põneva arengu. Ajaloohõlma on vajunud telefonipreilid ja käsikeskjaamad, induktori või valijakettaga telefonid ning isegi taksofonid. Vana head kõnetraati on lõplikult troonilt tõukamas internetitelefon ja üha arenev mobiilside nutitelefonidega.
Kuid ka olnu väärib talletamist ja väärikate tähtpäevadega aastal tingimata taasnäitamist.
„50 aastat järjepidevat arheoloogilist uurimist Läänemaal“
2019. aastal täitus 50 aastat järjepideva arheoloogilise uurimistöö algusest Läänemaal. 50 aasta jooksul on teaduslikult uuritud eriaegseid matmispaiku alates pronksiaegsest kivikirstkalmest Kasekülas, varase rauaaja tarandkalmetest Kõmsil, Poanses, Taeblas ning Ristil, I aastatuhande II poole kivikalmetest Lihulas, Ehmjas, Keskveres ja Maidlas ning lõpetades muinasaja lõpusajandite matmispaikadega Kõmsil, Kirblas, Ahlis, Uuglas ja Maidlas. Uuritud on ka muistseid põllujäänuseid Kõmsil ja Kasekülas muinasaegseid asulakihte Kasekülas ja Uuglas ning keskaja kultuurkihte Lihulas, Uuglas ja Haapsalus. Väiksemate kaevamistega on uuritud Lihula linnust, Ehmja Kuradimäge ning varase rauaaja kaitsevalle Massus ja Saleveres. Käesolev näitus kajastab enamikku neist kaevamistest ning neil töötanud noorte tegemisi.
Näituse autor: Mati Mandel
Näituse kujundaja: Elen Apsalon
Näituse asub raudteejaama ootepaviljonis ning on kõigile tasuta avatud.
Näitus Maria Kruszewska-Laidonerist
Maria oli rahvuselt poolatar, kuid hingelt rohkem Eesti patrioot kui nii mõnigi sünni poolest eestlane.
Ta väärib mäletamist mitte ainult kui kindral Johan Laidoneri abikaasa, vaid ka kui erudeeritud ja meelekindel Eesti naine.
Pärast vangistusest naasmist elas ta Haapsalus, Jaama tn 7 (1961-75). Sellele majale on paigaldatud 2005. aastal ka mälestustahvel.
Loe pikemalt SIIT
Näitus on valminud Poola Vabariigi Suursaatkonna ja Eesti Sõjamuuseumi koostöös.
Näituse asub raudteejaama ootepaviljonis ning jääb avatuks novembrikuu alguseni.
ROHUKÜLA – VENE IMPEERIUMI UNUSTATUD SÕJASADAM JA SELLE SÄILINUD ARHITEKTUURIPÄRLID.
22.08 – 31.10.2016
Näitus käsitleb esmakordselt Eestis nii põhjalikult ja värvikalt ühte Peeter Suure Merekindluse rajatise, Rohuküla imperialistliku sõjasadama, ajalugu ja arhitektuuri.
Rohuküla moodustab Eesti 20. sajandi alguse arhitektuuri ja inseneritehnika ajaloos olulise alapeatüki.Näiteks ilmnes, et veehoidla on projekteerinud maailmakuulus Christiani & Nielseni inseneribüroo, keda seni tunneme Tallinna vesilennukite angaaride autorina.
17 tahvlil on eksponeeritud palju seni avastamata materjale Eesti arhiividest, ehitusprojekte ja fotosid. Lisanduvad illustratsioonid teistelt Peeter Suure Merekindluse objektidelt ja omaaegsete ohvitseride mälestusraamatutest.
Näituse korraldaja: Eesti Arhitektuurimuuseum
RAUDTEE(TA)JAAMAD.
Kaido Haageni fotonäitus
16.06. – 21.08.2016
Näitus on avatud Raudtee-ja Sidemuuseumis, Haapsalu raudteejaamas iga päev kl 10-18.
Näitus annab ülevaate arhitektuuriajaloo vanast kullast – Eesti raudteejaamade paremikust. Ligi 150-aastase ajalooga raudtee võrk on aja jooksul palju muutunud. Uhkeid jaamahooneid võib leida nii hetkel aktiivselt tegutsevate raudteeliinide äärest kui ka sealt, kus rööpapaarid on üles võetud. Selle teadmisega pildistas fotograaf Kaido Haagen aastatel 2014–2015 üles arhitektuurselt kõige silmapaistvamad raudteejaamad, näitusele mahtus neist kolmkümmend kaks kõige paremat.
Ehkki Eesti raudteede kogupikkus on täna suurim, ulatudes üle 2100 km, on paljude raudteejaamade saatus on tänaseks päevaks keeruliseks kujunenud. Paradoksaalsel kombel on tegutsevaid jaamahooneid vähem kui kunagi varem. Raudteeliinide avamine ja sulgemine on toonud kaasa liiniäärse raudteejaama rolli muutumise.
Raudteearhitektuur peegeldab kujukalt ühiskonnas toimuvaid muutusi. Raudteetaristu algust Eestimaal saab seostada ennekõike Vene tsaaririigi kaubaveoga, kui 1870. aastal avati siin Paldiski-Tallinna-Narva-Gatšina liin. Balti raudtee esimestest vaksalihoonetest on säilinud Tabivere jaam (1877). Kõige uuem on 2011. aastal valminud Koidula raudteejaam, mis täidab nii kauba- kui ka reisijajaama ülesannet. Näitusel tuleb välja, et saatus on soosinud 1930. aastatest pärit tüüpprojektidega jaamu, mida rajati toonase tiheda jaamavõrgu jaoks hulganisti. Hoonete kompaktsus ja moodne plaanijaotus on andnud võimaluse see tänapäeval kergemini elamuks või mõneks muuks avalikuks hooneks kohandada. Terve rida raudteejaamasid on leidnud uue kasutuse – näiteks tegutseb Abja jaam kogudusemajana, Jõgeva jaamast on saanud kauplus. Aktuaalseks on muutunud uue raudteetrassi Rail Balticu väljaehitamine, mis ühendaks Berliini ja Tallinna, kuhu kiirrongide ajastul mahub vaid mõni üksik peatus. Milline mõju on uuel raudteetrassil senisele jaamade võrgule?
„Inimkonna suured ettevõtmised on alati irratsionaalsed, alati kehastavad nad ühte salajast asjatut igatsust, kuigi neist räägitakse kasu ja otstarbekuse terminites. Raudtee on üks selliseid, raudtee on kahtlemata 19. ja veel ka noore 20. sajandi suur ettevõtmine. Hüpe lõpmatusesse. Hull unistus,“ kirjutab spetsiaalselt näituse jaoks kirjutatud essees „Teelolekumajad“ kirjanik ja rändur Tõnu Õnnepalu. Kaido Haageni fotodelt peegelduvad vanad raudteejaamad kui kohtumiste, ootamise ja edasiliikumise paigad.
Kaido Haagen (s. 1966) on Eesti tuntumaid fotograafe, kes on fotograafiaga tegelenud professionaalsel tasemel viimased 28 aastat. Pühendunumalt tegeleb ta arhitektuurifotograafia ja allveepildistamisega. Korraldanud 2001–2015 11 isiknäitust, võitnud arvukalt auhindu loodus- ja allveefotograafia võistlustel.
Näituse korraldaja: Eesti Arhitektuurimuuseum
Näitust toetas Eesti Kultuurkapital.
Programmid
Ringkäik Haapsalu jaamahoones
Kohandatav kõigile vanuseastmetele.
Lisainfo ja broneerimine: raudtee@salm.ee
