Aurupaadi lugu

Alates 2014. aasta augustist sõidab Haapsalu Tagalahel aurik „Kallis Mari“. Laeva soetas Haapsalu linn Eesti-Läti programmi „Riverways“ raames. Nüüdseks kuulsa suvituslinna esimesed suvitajad saabusid 19. sajandi algul Haapsallu Peterburist justnimelt aurulaevaga. 1845. aastal seati sisse regulaarne aurulaevaühendus Haapsalu ja Peterburi vahel. Pakkudes elava ajaloo atraktsioonina aurulaevasõitu, soovib Haapsalu linn väärtustada meresõiduajalugu ja vanu merelinna traditsioone. Auriku „Kallis Mari“ esimene kapten on Raivo Õiglas ja motorist Roger Õiglas. 2014. aasta seisuga on aurik „Kallis Mari“ Eesti ainuke aurumehhanismiga merel huvireise tegev veesõiduk. Auriku kere ehitas Rootsi firma Lidwall & Söner AB 1955. aastal ja mootori Per Montell 1985. aastal. 0,75 meetrise süvisega terasest kerega laev on 7,40 meetrit pikk ja 2,10 meetrit lai, tema võimsus on 4 hobujõudu ja kandejõud 1000 kilogrammi. Laevale on lubatud peale võtta korraga 12 inimest.

Aurik ehk aurulaev on nagu nimigi ütleb auru jõul liikuv veesõiduk. Aurikul on puudega köetav katel, kus aetakse vesi nii kuumaks, et tekib veeaur. Kuna aur katlast vabalt välja ei saa, tekib katlas tugev surve ehk rõhk (rõhk = jõud/pindala). Kui rõhk on jõudnud 6 baarini (1 baar = 105 paskalit; 1 paskal = 1 njuuton ruutmeetri kohta), saab laev sõitma hakata. Selleks paneb kapten tööle katla küljes oleva jõumasina. Jõumasin koosneb silindrist, kolvist, kepsust, hoorattast ja klapisüsteemist. Rõhu all olev aur liigub silindrisse , kus ta paisudes paneb silindri sees asuva kolvi liikuma. Klapisüsteem suunab auru kord ühele, kord teisele poole kolbi ja üles-alla liikuv kolb paneb tööle kepsu, mis lükkab liikuma väntvõlli ja see omakorda hooratta. Rooliratta all põrandal asuv hooratas paneb tööle laeva all oleva sõukruvi. Sõukruvi on tiivik, mille ülesanne on vees ringeldes laev liikuma panna. Laeva kursi suunamiseks on rooliratas, mis on ühendatud laeva sõukruvi juures oleva roolilehega. Kui kapten keerab rooliratast, siis vastavalt sellele liigub laeva all olev roolileht.

Haapsalu linn kuulutas aurikule väärilise nime saamiseks välja konkursi. Parimaks osutus nimi „Kallis Mari“, kuna lisaks traditsioonilisele eesti naisenimele, on sellel ka laiem ajalooline taust. 1867. a. puhkas Haapsalus maailmakuulus Vene helilooja Pjotr Tšaikovski. Kord rannas jalutades kuulnud ta üht tütarlast laulmas kaunist lauluviisi, mis oli eesti rahvalaul „Kallis Mari“. Tšaikovski põimis selle rahvalaulu meloodia oma VI sümfooniasse. 1940. a. paigaldati Promenaadile kuulsa helilooja auks dolomiidist mälestuspink, kuhu on raiutud „Kalli Mari“ rahvalaulu motiiv Tšaikovski VI sümfooniast.

Esmalt kasutati seda teraskerega paati, mis sai nimeks „Varparen“, Rootsis Råda ümbruskonnas palkide parvetamisel. 1985. aastal ehitas uus omanik Per Montell paadi ümber aurikuks ja laev sai nimeks „Stjärn“. Laeva kodusadamaks oli siis Söderbärke ja temaga sõideti Strömsholmsi kanalil ja Barkeni järvedel. 1996. aastast asus „Stjärn“ Dalälveni jõe ääres Borlänges. 1999. aastal sai tema uueks kodusadamaks Mälareni järve äärne Sunnersta. 2007. a. ostis auriku Botnia lahe läheduses asuva Nordingrå aurulaevade assotsiatsioon ja kuni 2013. aastani tehti „Stjärniga“ lõbureise Vågfjärdeni järvel. 2014. aastal ostis auriku Haapsalu linn ja selle enam kui poole sajandi vanuse laeva ennistas Eesti firma OÜ Loorber.