Kolmapäeval, 10. juulil kell 14.00 avatakse Ants Laikmaa muuseumis Peeter Ulase joonistustenäitus “Olemisraev”.
Peeter Ulase tütre Maria-Kristiina Ulase sõnul tulevad Ants Laikmaa muuseumis näitamisele muuhulgas seni eksponeerimata portreelised vabajoonistused, mis astuvad Ants Laikmaa pärandiga ootamatusse dialoogi ning asetuvad muuseumi ruumides uude konteksti. “Ants Laikmaa muuseum on eriline koht Peeter Ulase joonistuste eksponeerimiseks. Ehituse ja maade mastaapsus on võrreldavad isa tegevusega Saaremaal mereäärses Lõuka talus, selle ülesehitamise ja arendamisega. Nii nagu Laikmaa maid ehivad nimelised tammed ja kuuseallee, leidis isa inspiratsiooni Lõuka rannamändide võimsast ilust.
Portree oli nii Laikmaa kui Ulase jaoks oluline žanr. Isa joonistas palju väljendusrikkaid portreid nii Asuka küla põnevatest inimestest, kui Tallinna koduloo uurijatest. Tähtsat rolli mängisid aga alati ka portreelised vabajoonistused, nii suure- kui väikeseformaadilised.
Sel näitusel on näha hinge igavikulist sügavust puudutavad üldistatud näod, mis pakuvad uut mõõdet inimese olemuse mõistmisel. Joonistused on pärit viimasest loomeperioodist.
Peeter Ulas oleks 2019 aastal saanud 85-aastaseks, nii on see näitus kummardus tema üle aja kestvale loojanatuurile ning on tähenduslik, et see toimub Ants Laikmaa muuseumis.
Näituse pealkiri “Olemisraev” pärineb Boriss Bernsteini esseest ning on kokkuvõtlikult võimsaim termin Peeter Ulase loojanatuuri mõtestamiseks,” selgitas Maria-Kristiina Ulas.
Kunstiteadlane Mai Levin on Peeter Ulase kohta kirjutanud: “Peeter Ulase (1934-2008) koht 20. sajandi teise poole eesti graafikas on võrreldav Eduard Wiiralti omaga 20. sajandi algupoolel. Kuigi ta hindas kõrgelt Wiiraltit, oli talle lähedasem Kristjan Raud, selle ekspressiivne, kõigest üleliigsest puhastatud ideekunst, millel juured sügaval rahva vaimulaadis ja põhjamaises looduses. Tema looming on pälvinud nii Kristjan Raua nimelise aastapreemia (1982) kui ka Eduard Wiiralti preemia elutöö eest (2004), samuti peaauhinna Tallinna I graafikatriennaalil (1968). Alates ERKI lõpetamisest 1959. a. äratas ta tähelepanu eeskätt estampidega, milles tehniliste võimaluste meisterlik kasutamine ühendub võimsa, nii loodusest, kaasaegsest kunstist, moodsast tsivilisatsioonist kui ka ümbritsevast elust inspireeritud kujundliku fantaasiaga. Viimane avaldub eriti vahetult joonistustes, mida ta on teinud kõigil loomejärkudel, jättes 1980. aastate teisel poolel – 1990. aastate algupoolel estambi peaaegu täiesti kõrvale. 1989. a. osales ta sürrealistide rühmituse „Para’89“ asutamises, mis tulenes ootuspäraselt tema kujutluspiltide iseloomust ja emotsionaalsest veenvusest. Sürrealistliku tunnetuse pitserit kannab ka tema hilisem estambilooming, mis naaseb uuel ringil abstraktsiooni juurde pärast 1960. aastate teist poolt ja 1980. aastate algust. Väljapanek M. Lepale kuuluvaist P. Ulase sürrealistlikest joonistustest avati Tartu Kunstimuuseumis näituse „Kirg ja valu“ raames 12. detsembril 2008. 15. detsembril kunstnik suri.”
Peeter Ulase näitus “Olemisraev” jääb Ants Laikmaa muuseumis avatuks 8. augustiks.
Näitus saab teoks tänu Eesti Kultuurkapitalile.
