Ükskord juhtus liisuheitmise ajal surmaliisk kuninga ainsa tütre peale, kes nüüd järgmisel päeval pidi meremaole ohvriks saama. Kuningas oli niisuguse kurva juhtumise pärast üliväga kurb ning kuningaproua koguni meelt heitmas, et ta oma ainsat ja armsat tütrekest nii hirmsale surmale pidi andma. Niisamuti oli ka kogu linn suures mures, et kuningatütar surmaliisu alla oli langenud.
Nüüd pandi linna igale katusele mustad leinalipud ning terved majad kaeti mustade leinariietega.
Tuli kätte päev, mil kuningatütar kahe mehe vahel mere äärde saadeti ning ühte raudaiakesse viidi, mis meremao ohvrite jaoks oli sinna ehitatud.
Kui kuningatütar mere äärde oli saadetud, hakkas kuningas kogu linnarahvaga nii haledasti nutma ja leinama, et neist kellestki üksteise trööstijat ja rõõmustajat ei olnud. Kuningaproua aga oli oma kambris suisa minestuses ja ei teadnud seal ööst ega päevast.
Just sel ajal juhtus püha Jüri, üks vahva ja vägev noor sõjamees sinna. Kui ta juba kaugelt linna leinalippudes nägi ning hulga rahva haledat nutmist ja ulgumist kuulis, siis ruttas ta oma valgele hobusele kannuseid andes agaramalt edasi. Linna jõudes küsis ta esimeselt vastutulijalt: „Mispärast on see linn leinalippude, mustade katete ning rahva nutmise ja ulgumisega täidetud?“
Linnamees vastas: „Aus võõras, meil on ka tõesti üliväga suur mure, sest meie armsa kuninga ülikallis tütrekene viidi täna mere äärde ohvriaiale, kus ta ülimalt hirmsa ja haleda surma saagina peab meremaole söögiks saama.“
Niisugune kuulutus lõikas kui nuga läbi vahva noormehe südame, ta ruttas sealt-samast paigast otse mere äärde, et kallist kuningatütart päästa. Oma uhke valge hobusega sinna saades rõõmustas ta, et ütlemata ilus kuningatütar veel priskelt ja tervelt ohvriaiakeses seisis, ise surmahirmust värisedes. Niisamuti nägi tema sõjamehesilm varsti ära, et ka hirmsat meremadu mere pealt tulemas ei ole. Ta astus usinasti aeda, teretas kuningatütart aupaklikult ning ütles: „Auväärt kuninglik neiu! Lubage mul Teie eest hirmsa meremao vastu sõdima minna ja kui ma temast võitu ei saa, siis saagu minu liha Teie asemel temale praeks!“
Niisugune ootamatu päästmise kuulutus tegi kuningatütre lausa meeletuks, sest hirmsas surmapelguses oli ta kogunisti tuimaks jäänud. Ta langes otsekui iseenesest põlvili maha ja tänupisarad veeresid ilma tema teadmata ja tahtmata põski mööda alla, mis juba küllalt arusaadavalt näitas, et ta vahva noormehe vastu tänulik oskas olla, ehkki suu ühtegi sõna ei poetanud.
Vahva Jüri oli nüüd oma mitmeööpäevasest sõidust puruväsinud. Ta tahtis pisut puhata enne suurt lahingut ja võitlemist ning ütles kuningatütrele: „Aulik neiu! Kui kuri meremadu merest peaks nähtavale tulema, siis ajage mind üles. Ja kui ma muidu üles ei kuule tulla, siis võtke mu kuldne hobusekabja puhastamise vasar ning virutage mulle sellega pähe – küll ma siis ikka üles ärkan, sest ma olen juba liigagi väsinud, kuna olen tervelt kolm ööd ja päeva nähtamatu väe ja võimu sundusel siiapoole teel olnud.“
Ta heitis nüüd rahulikult magama ja tõmbas oma valgel hobusel päitsed peast ning laskis mere äärde siia-sinna tuhnima.
Kuningatütar jäi kartlikult mere poole vaatama, et esimese nägemise peale vahvat tema eest võitlejat üles äratada. Ei läinudki palju aega mööda, kui kaugelt mere pealt kauget veelainete laksumist ning ülespildumist näha oli. Ka kuuldus juba kaugelt tasast suure vee kohinat kuningatütre kõrvu, kes juba algul tasakesi ja häbelikult liigutades püüdis ilusat noormeest üles äratada. Mida lähemale hirmus meremadu oma tulemisega jõudis, seda tugevamalt ja suurema hirmutundega ajas kuningatütar üles noormeest, kes oma pikaldases hingamises ja raskes unes justkui täitsa surnud näis olevat.
Kui kuri meremadu juba päris lähedale jõudis ning vahva Jüri ikka veel magas, sest kuningatütre vaputamine ja raputamine teda kuidagiviisi ei äratanud, siis hakkas kuningatütar väga haledasti nutma ning laskus surmahirmu sunnil ja häbi unustades noormehe magava palge kohale kummuli maha, samal ajal kui ta kuumad silmapisarad magaja näole tilkusid. Ent kuri mereelukas tuli juba hirmsa vihaga rannale lähemale ning ikka veel ei tahtnud kuningatütar ilusat noormeest kullast vasaraga lööma hakata. Ta ainult nuttis ülikurvalt.
Kuningatütre kuumad silmapisarad põletasid kui tuli noormehe nägu ning ta ärkas üles ja ehmus väga, kui ta mere poole vaadates hirmsat metsalist nii lähedal nägi olevat. Nobedasti hüppas ta maast üles, haaras raudaia pealt kuldsed päitsed ning vehkis nendega kolm korda, mille peale valge hobune hirnudes oma peremehe juurde tuli. Tuulekiirusel hüppas Jüri hobuse selga ning kihutas täielikus sõjamehe mundris vastu hirmsale vaenlasele, kes vahvast noormehest välja tegemata ikka ranna poole tuli ning silmadega raudaeda, oma ohvri poole sihtis.
Seal seisis Jüri talle tee peale ette ning oma kuldset mõõka siia-sinna keerutades ootas tema tulekut.
Kui kartmatu meremadu noormehe juurde jõudis, ajas ta ühekorraga oma üheksa hirmsat kurja suud ammuli, et ootamatut vastast alla neelata. Ent julge noormees ei taganenud tolligi maad oma vägeva vastase eest kõrvale, vaid seisis tal ees kui mereäärne paerahn ning raius esimese mõõgahoobiga tal kolm pead otsast maha.
Hirmus meremadu sai nüüd väga vihaseks ning pritsis oma kolme peata kaelaga vahva noormehe ja ümber oleva vee ning maa veriseks nagu sõjalahingu platsi, samal ajal kui Jüri oli sellest hoolimata valmis oma kuldse mõõgaga vägevalt võitlema. Sel ajal palus kuningatütar väga jumalat, et Jüri meremao üle võitu saaks.
Kui hirmus madu ikka veel oma allesjäänud kuue peaga vahva Jüri poole tormas, võttis Jüri viimase jõu kokku ning lõi paar korda õige tugevasti ning kurja meremao kuus pead kukkusid sinnasamasse maha, samal ajal kui tema kaeladest jõe kombel verd purskas, mis noormeest hirmsa musta tõrvasuguse vere sisse ära tahtis uputada. Ent peagi lõppes verevool otsa ning vana meremadu kukkus sinnasamasse maha, kust tema elutu keha merre veeres – ja lõpp!
Noormees pesi oma näo ja riided verest puhtaks ning läks nüüd kuningatütre juurde, kes oli veel põlvili maas vahva noormehe eest jumalat palumas. Kui kuningatütar teda enda ees seismas nägi, sai ta väga rõõmsaks ning palavad tänupisarad voolasid ta silmist, kui ta noormehe käest kinni võttis ja tänas.
Vahva Jüri võttis ilusa kuningatütre enda ette valge hobuse selga ning ratsutas temaga linna, kus kuningas ja kogu rahvas neid suure rõõmuga vastu võtsid. Seal jooksis kuningatütar oma isa juurde, haaras tal suure armastusega ümber kaela ning kutsus endaga kaasa oma kambrisse, kus ka tema ema suure mure pärast meelt oli heitmas. Seal jutustas tütar vanematele kõik ära, kuidas jumal talle otse taevast ühe imelise ja vägeva abimehe oli saatnud, kes tema vaenlase oli ära surmanud ning ta päästnud.
Kuningas kutsus nüüd Jüri sisse ning tänas teda kogu südamest, küll sõnadega, küll tegudega, ja pani tütre tahtmise ning palava armastuse tunnistuse ja avaldamise järgi mõlemate käed kokku ning õnnistas nad peigmeheks ja mõrsjaks.
Mõne nädala pärast peeti kuningamajas väga uhked pulmad, milliseid ei enne ega ka pärast ole peetud ja selles riigis enam ei hakatagi pidama. Kogu rahvas, ülemad ja alamad, olid ütlemata rõõmsad, et nüüd üks vahva ja vägev noormees oli leitud, kes hirmsa meremao ära surmas, linnale ja kogu riigile jäädava rahu kätte tõi, ja et nüüd keegi enam enda pärast ega ka oma lähedaste pärast mures ei ole, et ta koleda surma saagiks saab.
Pärast vana kuninga surma jäi kogu riigivalitsus vägeva ja püha Jüri kätte, kes vagalt ja õiglaselt tervet oma suurt riiki rahulikult valitses.
Pühaks Jüriks hakati teda sellepärast kutsuma, et ta hirmsa meremao või vanahalva mis ta muud oli – ära surmas. Veel praegugi kaitseb ta vanahalva võimuse ja väe eest kõiki vagasid inimesi – nende ümber oma valge hobuse seljas kaitseringe tehes. Aga meil peetakse temast väga suurt lugu, nii et tema pühapilt Pankjavitsa, Tailova ja ka mitmes Petseri kirikus üleval on, ja sealt võib näha, kuidas ta hirmsat meremadu oma kuldse mõõgaga raiumas on.
Niisugune on setukeste jutt pühast Jürist.
– – – – –
Allikas: Järv, R., Kaasik, M. ja Toomeos-Orglaan, K. (2009). Eesti muinasjutud I: 1. Imemuinasjutud. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus